Muitalus sámiid birra

av Johan Turi

[MÁIDNASAT]

137

Stálu birra

Ja stálut leat dat olbmot, geat leat goase olmmoš ja goase mánnelaš dahe beargalat. Son leai gievra ja son leai diehtti. Ja jiehtanas leai maiddá seammálágáš goase, muhto son ii lean vašis olbmuide nugo stállu. Stállu gottii olbmuid ja borai. Jiehtanas leai gievra ja son leaige stuoris, ja leai sonnai noaidi. Ja soai leigga dávjá doarrume, ja soai golggaiga maiddá ovttas.

Okte soai vulggiiga gollemuora lusa váldit gollelasttaid, ja sudnos ii lean eanet go okta čalbmi, iige datge lean go jiehtanasas1. Ja stálus eai lean šahten čalmmit dan rájes go su reanga bolddii su čalmmiid. (Stálu reanga lea boaldán stálus čalmmiid, son lea leiken báhkka dani suddočalmmiide, dalle go leai reangan, ja dan rájes son leai čalmmeheapmi.) Ja son ii oaidnán ii maidege, muhto go leai jiehtanasas okta čalbmi, de soai birgiiga dainna. Ja okta bártnáš čuovui sudno mielde dan dihte vái oaidná, gos leat gollemuorat. Ja de stállu goarpmui gollemurrii, ja álggii čoaggit gollelasttaid. Ja de ii son oaidnán go ii lean čalbmi, ja de son sihtá jiehtanasas: «Atte munnje čalmmi», vái son oaidná váldit lasttaid. Ja de jiehtanas lagadii dan čalmmi, ja bárdni dohppii dan čalmmi. Ja jiehtanas doaivvui ahte stállu dat válddii. Ja de stállu átnu: atte fargga sutnje čalmmi. Ja jiehtanas dadjá: «Mon lean juo addán čalmmi.» Ja de šattai garra diggi sudno gaskii, ja de suhtadeigga fas, ja de doarráiga, ja doaruiga2 dassážii go luoddaneigga goappašat.

Ja bárdni válddii gollelasttaid nu olu go nagadii guoddit, muhto ii bárdni leat gávdnan mannjil dan báikki. Stálut ja jiehtanas čihke dan báikki.

Go vižže deid jápma stáluid, sii fas ealláje go bohte dálloseaset. 138Sin heagga orui ovtta unna visoža siste, ja dan siste leai fárppal, ja fárpala siste leai sávza, ja dan siste leai vuonccis, ja dan siste monni, ja moni siste heagga.

Stálut dahke soabada gaskaneaset, ahte ii galgga guhtege mannat nuppi biirres, iige galgga mannatge nuppiid lusa. Stálojávregáttis sii ledje dalle go dahke dán lága gaskaneaset. Ja sii dolle dán lága juohkehaš.

Muitalus dan stálu birra, guhte lea orron Stálojávregáttis

Ja dán stálu orrumušas lea ožžon Stálojávri nama. Ja das gávdnojit mearkkat velá dálnai.

Stállu orui dan seammá Stálojávregáttis. Ja sus leai áhkká ja bárdni ja nieida. Ja sii bivde guliid ja gottiid ja sápmelaččaid bohccuid. Ja stállu leai diehtti daihe noaidi, ja su áhkká leai seammálágáš. Ja sus leai ruovdebohcci, mainna son njamistii olbmos vuoimmi eret go heahti šattai. Ja go ii velá birgen, de njamistii heakka maiddá eret, go eai lean dakkár sámit, guđet máhtte lapmut. Gal sámit leat leamaš olu dakkárat, guđet leat leamaš luođđa- ja ruovdelabmut daihe -diehttit.

Ja stálut godde olbmuid ja borre olbmuid, ja olbmot balle stáluin, ja garve dan báikki, gos stálut orro. Ja dát stállu orui Stálojávrri čoalmmis, ja dakko leai okta várri oarjjábealde jávrri, ja dat várri leai váldoorohat stálus. Ja go sámit bohte dan várrái, de stálut dahke ein soames bahá sámiide, muhtumin godde bohccuid, ja muhtumin skihppáhalle sámit dan váris. Ja de álge sámit dan vári gohčodit Goartovárrin1, deinna go gorttohallet mángga ládje. Muhtumin darváne bohccot geadgegaskkaide, ja muhtumin šadde skierbmán bohccot, ja olbmot seammá ládje. Ja muhtumin láhppoje olbmot ja bohccot. Ja de álge sámit dan vári gohčodit Goartovárrin, ja su namma lea ein dálnai Goartovárri.

Ja dat vuosttaš guoika, go johka vuolgá Stálojávrris, das lea unna luobbalaš, gos stállu álo bivddii guliid. Ja dan guikii stállu rokkai 139fanasgeainnu, ja fierahii nu stuora geđggiid, ahte eai nagat dáláš olbmot lihkastahttit, vaikko livččui 20 olmmái2. Iige dan jáhkále, jos ii livččo mearka gos oaidná ahte dat lea duohta. Ja dan guoikka namma lea maiddá Stáloguoikan dan dihte biddjojuvvon, ja dat lea velá dálnai seammá namma.

Ja nuorttabealde Stálojávrri, dan várrái3 lea stállu bidjan nama. Stállu leai gullan ulddain, ahte dan váris galget olu boriid atnit, ja deinna álggii stállu gohčodit Borrevárrin. Ja dat namma lea ein dálnai.

Ja Borrevári nalde lea okta jávri, man namma lea Vatnimajávri. Ja Vatnimajávri oaččui nama das, go sámit johte dakko ja dan johkagátti bajás. Ja dat lea nu allat, ahte hearggit eai nagadan geassit gierresiid. Ja go hearggit eai nagat geassit gierresiid, de fatnet hearggit. Ja deinna lea ožžon Vatnatjávri dan nama Vatnimjávri4.

Ja Stálojávrri lullegeaži oarjjábealde lea okta várri man namma lea Báhcajeagil. Ja dat lea ožžon nama deinna go das lea leamaš buoremus jeagil, ja de daddjojuvvui: dan várrái lea báhcán velá jeagil. Ja de oaččui nama Báhcánjeagil, ja dat namma lea ain dálnai su namma – Báhcajeagil.

Ja daid ulddaid orohat lea Goartováris luohkás buohta Čoalmmi, ja das lea ein dálnai báktegaska daihe ráigi. Ja dan ráigái leat dáláš olbmotnai láhppán gáiccaid logi ja leat gávdnan áiggiid mannjil dušše dávttiid. Ja dat5 seammá báiki lea ipmirduvvon, ahte dat sáhttá veahkehitnai, guhte bálvala ja humahallá ja addá juoidá.

Muitalus dan birra, got geavai dan stállui, guhte orui Stálojávregáttis

Go leai okta risttagas sámi boadnji mátkkošteame, ja de bođii dán stálu goahtái. Ja dan sámis leai čáppa nieida ja bárdni. Ja go sápmi leai váiban ja sus leai nealgi maiddá, ja stállu attii borrat su biepmu. Ja son borai, vaikko ii son riekta sáhttán, go stállu leai olu vuoššan olbmuid seammá báđiin, muhto son fertii borrat. Ja go son leai borran, de stállu gohčui: «Attátgo don nieiddat mu bárdnái?» Ja son ii duostan gieldit, son lohpidii nieiddas, ja sii dahke lihtu, goas sii álget heajaid doallat. Eai dalle lean gulahusdoaimmat, eai sii dahkan eambbo go sohpe ja adde gieđaid oktii, dalle leai válmmas.

Turi_140_141
142

Ja go sápmi diđii, gos leai ulddaid orohat, ja son leai oahpásnuvvan ulddaide, ja son manai dohko ulddaid lusa ja jearai ráđi, go sus leai nu vuostemiella addit nieiddas stálu bárdnái. Ja go son bođii uldda vissui, uldaáhkku dajai dakkaviđe: «Vuoi, vuoi, go don leat nieiddat lohpidan stállui mannjin!» Sápmelaš goit dadjá: «Itgo dieđe ráđi maidege!» Ulda vástidii, ahte «in dieđe vissása. Jos boađát dakko, go boađát stálu goahtái, de mon galggan neavvut du.» Sápmelaš vulggii ruoktot. Ja de muitalii veahkasis got lea ášši1 dál.

Ja de vulge dal heajaid doallat. Ja go sii vulge, de bohte ulddaid lusa. Ja go ulddat nevvo, ahte «dii galgabehtet mannat ijabeale Goartovári. Gal stállu lea niegadan dan birra, jos dii boahtibehtet ijabeale, de lea váralaš, ja son jearrá dis dakkaviđe: goappá beale vári dii boahtibehtet, vári ijabeale vai beaivvibeale?» – –

Sii vástidedje: «Mii boahtit beaivvibeale.» Ja de son ii ballan. Ja de sii álget doallat heajaid, ja bidje guokte stuora báđi duoldat. Ja go gikse báđit, de luittii sámebárdni báđi čippiid nalde. Ja stállu dadjá bárdnásis: «Luoitte donnai čippiid nalde, go nubbi bárdni luittii cippiid nalde.» Ja go son álggii luoitit, de dadjá moarsi: «Gal mon luoittán veahkkin.» Stállu dadjá: «Gal dat lea gievra, gal son akto luoitá.» Ja go son álggii luoitit, de moarsi dohppii gievdnevuossái, ja álggii loktet veahkkin, ja loktii nu bajás, ahte leaikásii irggi ohcii duoldi liepma, ja bulii čoavji ja visot bállut. Ja ii son muitalan, ahte sus bulii nu bahui.

Ja de sii álge borrat. Ja sámit ledje olu boahtán heajaide, ja dat borre ja juhke, muhto irgi ii borran, guhte leai jápmime, ja son manai olggos veallahit. Ja moarsi čohkaha bálddas, gal son oaidná, ahte ii dat eale.

Ja dalle vulge jávrri nala illudit, nu go leai dolin dáhpi sámiin illudit, go leat heajaid borran. Ja sii ledje sámit čuollan mánga rutni ja gokčan muohttagiinna – ja stuora soppiid báldii. Ja de nissonat das dahke olu leaikkaid gaskaneaset, ja vuššet juhkosa, dassážii go bohtet dievddut ruoktot. Muhto gal sáminissonat dihte, mii goansttaid galgá šaddat, ja sii dihte, ahte stálu áhkás lea ruovdebohcci, mii lea váralaš; jos deinna beassá njamistit, de lea heahti. Ja deinna sii suoládedje su ruovdebohcci, ja bidje njálmmigeaži hilaid sisa, ja ieža dihkkejit guhtet guoimmiset oivviid.

Ja dievdoveahka illudit jávrri nalde. Stállu lea gokčan čalmmiidis, 143ja nuppit vihket birra ja guoskkahit muoddái ja stállu háhpardahttá gitta, ja go oažžu, de dadjá: «Njávkka, njávkka, juobe oaččun varas mállása, dat galgá eahkedis málistuvvot.» Ja son gáskkistii binná biktasis, ja jos bođii biergunai bátnegaskii, gal son gáskkistii dan ráje go oaččui. Ja sii vihke ein dađe garraseappot. Ja go dat fas oaččui gitta, de fas dajai: «Njám, njám, buorre leai, go ožžon iđedismállásačča.» Ja dás gáskkistii nu, ahte bođii biergu bániid gaskii, ja de gal dat bávččagii sakka; ja suhtai maiddá.

Ja de sii vihke dassážii go ožžo stálu gahččat2 rudnái. De sii álge cábmit šluppohiiguin oaivái, ja stállu čuorvugođii áhkkásis: «Na, njamis bohcci!» Ja go son gulai boatnjis jiena, de álggii ohcat bohccis, ja ii gávnna, ja gulai ahte stálus lea heahti, ja su dihkkejeaddji dadjá: «Mii dat buollá dolas?» Ja go son áiccai bohcci, de dohppii ja njamistii dan buolli bohcci, ja hilat bohte dievva čoddaga, ja bolde čoddaga ja čoavjji nu ahte jámii dasanaga. Ja sámiboatnjáš ja su guoimmit cábme stálu dassážii go jámii. Ja bárdni leai jápmán seammá áigge go eadni. Ja stállu šattai eallit veháš mannjelažžii. Ja go stállu jámii, de ohce geđggiid ja čatne stálu čeabehii ja vuodjudedje dakko rudnái. Ja deinna Stálojávri lea guoleheamos jávri.

Ja stálu áhkká ja nieida leat hávdáduvvon nuorttabeallái jávrri. Ja dat lea hávdebáiki dálnai. Ja dat eatnan lea garruduvvon nu ahte visot olbmot báidnahuvvet veháš, dat šaddet nu riidásat3 gaskaneaset, ahte dat leat bahábut go oktage iežá olmmoš dakko lahkasiin.

Bure Lávrra ja stálu birra

Go Bure Lávra-gállis leai johtime siiddain luksa Bolnnu rastá – ja stállu leai orrume dan geainnu nalde – ja go son leai johtime, de stállu coggalii bielloálddu murrii. Ja go Bure Lávra gulai, ahte stállu leai dan dahkan, de son vulggii dohko, ja de álggiiga fággádallat1. Ja de vuohččan dojii stálu suorpma gaskat, ja go ii riekta stállu bihtán, de álggii gáskkašit. Ja Lávra gilddii: «Ale ane beatnaga goansttaid!» De son heittii, ja de son čurvestalai; «Ráhkáš2!» Muhto dat leai gitta. Dat gal livččui borran olbmo, gaikkodan, jos 144livččui leamaš luovos. Muhto go ii datge ábuhan, de soai ein fággádalaiga. Ja de stálus doddjui juolgi, ja de oaččui Lávra stálu vuollái, ja de dojii gieđa gaskat stálus. Ja de álggii ruovdádit, ja de stállu dadjá: «Čugge mu iežan silbaniibbážiin, ale gotte iežat ruostadákkáriinna!» Muhto ii Lávra dahkan dan, son diđii, gal stállu lea lapmon niibbis.

Ja go son gottii, de son álggii čuohpadit stálu iežas niibbiin, de bierggut mannet oktii dakkaviđe. Ja de geahččalii fas iežas niibbiin čuohpadit stálu goruda, ja de gal manne gaskat. Ja de son čanadii bessodagaiguin stálu ruvjjiid sparrui, ja de gesii dan jávrái. Ja danin lea ein dan jávrris ruoná čáhci. Ja muhtun oasi málistii stálu iežas goađis, ja njuovai stálu skávžžáid ja olles su háma, ja bijai iežas háma nala. Ja go stálu geret, guhte leai reaissus, bođii, de son attii geregii borrat, ja geret dadjá; «Manne dat smáhkiida nu munnje?» Ja son leai bidjan ruovdelođi3 buollit. Ja go son čohkahii bálddas stálu gerega – geret doaivvui beare stállun ja ii ipmirdan ballat, geret leai velá gievvrat go ieš stállu – de fáhkkestaga son Lávra dohppii dan báhkka ruovddi ja coggalii gerega njálbmái, ja de šattaiga fas fággái. Ja illá Lávra nagadii geregiinna, muhto biđii son goit. Ja go son gottii, de Lávra bolddii gerega ja goađi ja válddii buoremus gálvvuid ieš, maid leai stállu rivvon sámiin4. Beana leai manjimus goddingálvu Bieskkis.

[Riihmagállis]

Riihmagállis leai stuorimus stállu. Sus leai állanbealli calbmegaska, ja sus leai hui guhkes skávžá. Ja son leai akto, ja son leai siivu, ii son vašuhan1 sámiid, iige dahkan bahás geasage. Ja son leai maiddá noaidi, muhto sámit eai goit jáhkkán buori, ja hupme gaskaneaset, got galggalii oažžut das heakka eret. Ja dat sáhka manai guhkás Sámieatnama mielde, nuorttas ja oarjjás gulaskuddama dihte, gos livččo dakkárat, mat duosttale soahtái deinna Riihmágálláin2.

Ja Johkamohkis ledje golmmas, Falli ja Gievra ja Ruovdediehtti, mat vulge dohko soahtái Riihmagálláin3. Ja go sii ledje dolasteame eahkedis, de sii hupme, [ahte] iđit galget Riihmagállá4 čalbmegaskka mihtidit. Ja Riihmagállis4 guldalii ieš, maid dat hupme. Ja 145go sii nohkke, de Riihmagállis lamui daid beatnaga, ja ieš bođii dollagáddái ja bijai ruovdesáitti dollii buollit. Ja go dat bulii ruoksadin, áhcagassii, de5 čuggii čađa guoktása, Fali ja Ruovdediehtti. Ja Gievrra guđii eallit6, dušše gieđa dojii gaskat. Ja de Gievrra gohčui dola bosádit, vái son oaidná, «makkár dus lea čalbmegaska». Ja go son oinnii, de dajai: «Ho-ho, it don leatge mu vearddehaš», deinna [go] sus leai állanbealli čalbmegaska. Ja de gohčui dan Gievrra; «Mana ruoktot ja bohtet de eanebut!»

Ja de son manai ruoktot, ja de sii bohte nuppádis ovccis. Ja Riihmagállis diđii dakkaviđe, ahte leat boahtime, son leai noaidi. Ja son manai fáktet johkagáddái, Rávttasjávrri badjegeahčái. Ja go sii ledje gállime joga rastá, ja go bohte visot johkii, de Riihmagállis bážii dávggiin čađa visot, bázii dušše okta bealleheggii. Ja njuolla manai vel guhkit nuppi beallái eanu, šuvggihii eatnama sisa. Dat ovccát manai ruoktot.

Dat lea Riihmagállás7 dakkár láhka, ahte son guđii ein ovtta, mii galgá sáni doalvut, ja gohčui su vel eanet buktit. Muhto go son oinnii, ahte dat bážii aktanaga nu ollosa, ja njuolla ein manai guhkit, de sii eai duostan šat boahtit soahtái.

[Lassi stáluid birra]

Stálut ledje stuorrát, ja go bohte dat olbmot, de sii heahpane, go sii leat nu stuorrát, ja dat iežá olbmot leat nu unnit ja čábbát. Ja stálut ledje heajut sahkkehit, ja stáluin leage unnán nisoolbmot. Sii elle eanas gottiiguin ja biertnai- ja visot meahciellii[guin]1.

Okta stállu leai bárdnilaš, ja son čuvodii sámiid muhtumin. Ja son álggii orrut ovtta sámisiiddas, mii leai hui rikkis. Ja dan sámis leai nieida, ja stállu álggii irggástallat dan sáminiidii, ja nieida álggii maiddá liikot stálu bárdnái.

Ja nieidda áhčči leai hui vuostá, ii son ipmirdan, got son galgá nieiddas oažžut eret stálus. De son jurddašii ovtta goanstta. De son vurddii go stállu vulggii gottiid bivdit, dego su vierru leai. De son dagai johttáma, ja go sii johttáje, de son dajai vivvasis, ahte «mon johttán, jos guhká ádjánat, muhto mon guođán nieidda ja dudnuide borranbohccuid.»

Turi_146_147

Ja go son johttái, de son čanadii bohccuid vivvasis, ja nieidda 148biktasiid cokkai stohkkejaldnjái, ja ráhkadii nu siivvut ja ráhkadii muoraid muohttaga vuollái. Go stállu manai ein meaddel, de son duolmmai deid muoraid, ja de son doaivvui ahte eallime dat lea, go dat muorat lihkastahtte, mat ledje čihkkon2 muohttaga vuollái. Ja go son málistii, de son čuorvu moarsis borrat, muhto go son ii boahtán, de son dajai: «Boađe jos siđat, gal mon boran ieš.»

Siida go leai johttán, son leai čuollan olu rutniid ja gokčan daid jođáhaga nala, nu got su dáhpi lea leamaš ovdalnai. Ja go stállu álggii nohkkat, de son fas čuorvvui moarsis: «Boađe nohkkat!» Soai leigga juo ovdal nohkkan olu ovttas bálddalaga. Ja go moarsi ii boahtán su lusa, go son čuorvvui, de son viehkalii ja dohppii moarsis ja guttii báldasis. Ja son álggii guldalit oza, ja guhte diehtá gokko son guldalii, go son fuomášii ahte dat leage dušše stohkki gárvvuhuvvon.

Ja de son suhtai nu, go stálut leatge leamaš hilbadat; go suhtte, de eai diehtán, maid galggai vuohččan dahkat. Ja dát stállu maid ii diehtán, ahte son leai galgat gárvodit vuohččan, ja de easka vuolgit doarridit siidda. Muhto son leai seammálágáš go iežánai stálut, ahte son vulggii viehkat jođáhatráigge álás. Ja go jođáhaga nala ledje rutniid dahkan olu, de son viegai seavdnjadin rudnái. Ja son beasai das bajás, ja son viegai ein, ja gahčai fas nuppi ráigái. Ja son beasai fas bajás dasnai, ja vulggii fas viehkat velá garraseappot, ja son gahčai fas. Ja dal leai son galbmon bealleheggii, ja de ii son šat beassan bajás, ja de son galbmui jámas.

Ja de sii vulge geahččat got lea geavvan. Ja nieida vulggii maiddá geahččat. Ja de sii gávdne, go leai galbmon, ja bierggasriehpu leai galbmon skihččát, ja dat su moarsi gal ii liikon go oinnii, ahte lea galbmon su irgi. Ja go son oinnii dan biergasa, got dat lea galbmon, de son dajai: «Vuoi, vuoi, got lea galbmon bierggasriehpu!» Ja son goase čierru. Son leai álgán liikot stálu bárdnái, ja son leai náitalit, jos leai beassat, muhto áhčči earuhii nieiddas eret stálus dainnalágiin3, ahte duššadii nu got lea ovdalis muitaluvvon.

Stálut leat nohkan dál goase visot, muhto leat goit soames sámit velá stállui sohka. Ja dat lea šaddan deinna lágiin4, go stálut leat náitalan sáminieiddaiguin5, ja de lea šaddan soames olbmot bealli stállu ja bealli olmmoš. Ja sii leat veháš iežálágážat go iežá olbmot, hámis ja luonddus.

149

Muitalus ruoššačuđiid birra

Sápmelačča buoremus dorvu lea, go beassá ballát ja čiehkádit eret olbmuin. Ja dan dihte sámit leat dolin dahkan eatnanvuoles1 gođiidnai ja čiehkádallan dohko. Sámiin leat leamaš olu vašolaččat, nugo ruoššačuđitnai, mat leat golgan miehtá Sámieatnama ja goddán visot maid leat gávdnan, ja opmodagaid váldán visot maid leat gávdnan. Ja dan dihte sii maiddá leat čiehkan silbbaid ja ruđaid eatnamiid sisa. Ja dat leat velá dálnai olu dáppe eatnama siste. Ja leat dat ruoššatnai ciehkan rudaid eatnama sisa, sámiid eatnama sisa. Ja viimmat sámit álge jurddašit, got sii galggale sorbmet ruoššaid. Ja sii viimmat gávdne goansttaid, nu ahte sorbmeje olu ruoššačuđiid.

Okta dáhpáhus, maid lean gullan visot, got lea sorbmejuvvon okta ruoššacuhti Čuđibuolžžas2. Dat buolža lea das ožžon nama, ja lea velá dálnai dat namma. Dat álgá ná:

Dat lea guhkes buolža, ja ruoššat bohte dan buolžža mielde. Ja dan buolžžas manná geahči stuora jávrenjárgii, ja das leat sullot olu dakkárat, mat behttet olbmo, dat leat seammá alladat go buolžanai, ja nu bálddalaga mánga sullo. Ja go ruoššat bohte dan buolžža geahčái, de gávdne boares áhku3 ja de dadje: Oahpis sin4 olbmuide, «eat mii daga maidege dutnje.» Boares áhkku dajai: «Dat ballájit, go din oidnet boahtime. Muhto jos dii lohpidehpet váldit mu alccaseattet čáhceviežžin daihe biigán, vái mon ealán, de mon neavvun din.» Go ruoššat dan gulle, de sii liikoje, ja lohpide váldit su. Ja sii dadje: «Dát lea oahpisin midjiide.» De jerre: «Got don doaivvut buoremus ráđi?» – «Mon doaivvun vuordit, dasságo sii nohkket, dat sámit leat nu falit viehkat ja vuodjat, ahte ehpet dii jovssa, jos sii fuomášit.» Ruoššat dadje: «Gal dat lea nu, mii vuordit.» De sii vurde dasságo sevnnjodii.

Ja de áhkoš5 bidjalii su beassemuottás nala, mii lea dahkkojuvvon nu: das ledje dakkár duodnjasat, maid6 sisa leai ilbmi goaruhuvvon sisttis, ja dat leai buorre govddohit. Dan ledje sámit dutkan juo dolin. Ja ruoššat eai das ipmirdan eai maidege. De son muitalii, ahte dat orrot sullos muhtumat ja gáttis muhtumat, ja son dajai: «Gal mii šaddat veháš gálit. Máhttibe[hte]tgo vuodjat?» Ruoššat dadje: «Gal mii máhttit.» Ruoššat jerre: «Máhtátgo don?» – «Máhtán mon veháš», vástidii áhkoš5.

150Ja de bođii davvebiegga. Ahkoš5 dajai: «Mon dáiddán fertet bullehit dola beassái, vái dii oaidnibehtet čuovvut.» Ruoššat liikojedje fas dasanai, ja lohpide veahkehit áhku3, jos ii veaje vuodjat. Áhkožis7 leai stuora gahpir. Ja go áhkoš5 oinnii, ahte davvebiegga lea olu garas, gal dat geavvá bures, de son dajai: «Vulgot mii dal, gal dat leat sii nohkkan sámit, ja go lea garas biegga, de eai sámit gula min.» De ruoššat fas liikoje dasa, ja de sii vulge ja vudje vuosttaš sullui, ja besse hui álkit.

Ja de vulge fas. Ja de son bullehii stuora beassegurppi, ja de vulggii vuodjat. «Muhto allet vuolgge dii jur dakkaviđe, dii geat lehpet falit vuodjat. Mon lean njoahci, váivi didjiide lea vuordit goas mon ollen», dajai áhkku3. Sii dahke dan, ja áhkoš5 vulggii.

Ja go stuora beassedolla bulii, de sii oidne guhkás, ja go oidne gáidame, de vulge siinai. Ja áhkoš5 luittii beassegurppi, ja dat bulii, ja su iežas gahpira, ja biegga doalvvui deid guhkkodahkii jávrri mielde. Ja áhkoš5 vuojai ieš lagamus gáddái. Ja ruoššat doarride dan beassedola, ja biegga doalvvui dan beassedola nu hoahpus, ahte eai sii joksan ovdalgo leai govddimus jávrri gasku, de sii jokse falimusat, ja gávdne áhkožá8 gahpira. Ja go sii dan gávdne, de sii dadje: «Dat lea hávkan.» Ja sii álge ohcat, ja vudje dan jávrri duohko diehke dasságo váibe ja galbmoje visot jámas ja dušše dasa. – – –

Bođii ruoššačuhti ovtta báikái, gos son dovddai ahte das leat olbmot lahka. Ja sii álge ohcat, ja sii gávdne, ja olbmot ledje báhtaran eret. Muhto okta rohkkes noaiddes geret ii ballán, son vurddii. Son leai jurddašan juo válmmasin, got son galgá dahkat. Ja go sii bohte gođiide, de sii oidne ahte eai leat olbmot, ja sii jerre: «Gos leat olbmot?» Geret vástidii; «Sii leat mannan gávpogii, doppe lea čoakkánáigi, ja leat heajat olu.» Go ruoššat gulle dan, de sii sihte oahpistit sin dohko, ja son dajai: «Gal mon oahpistan.»

Muhto ruoššain leai hui nealgi, ja geregis leai olu biebmu, ja son attii visot, ja sii sihtet ein lasi biepmu. Ja son dajai: «Ii mus leat, ovdalgo mon vuolggán viežžat.» – «Odnego?», dadje ruoššat. – «Odne fal» – «Jos don manat odne, gal miinai vuolgit», dadje ruoššat. Geret vástidii; «Ehpet dii deaivva, dat lea nu baskkes geaidnu, ahte ehpet dii beasa seavdnjadin.» Ja ruoššain šattai stuorit hállu. Sii álge sihtat vuolgit dakkaviđe. Muhto de geret dajai: «Go dii dal galgabehtet mu čuovvut, de dii galgabehtet váldit báttiid dáppe mielde.» Ja sis ledje dahkkojuvvon bohccosuonain báttit, mat ledje fiidnát ja nannosat. Ja dajai, ahte «de dii šaddabehtet 151čanadit báddái visot dán baskkes mohkkás geainnus.» Ja sii dahke nu.

Ja go bođii dat báiki, de son gohčui čanadit dal gittalaga čeabehiidda, ja son dajai: «Vurdet veháš, mon manan geahččame geainnuid.» Ja son leai váldán olu bessiid mielde. Ja go son manai ovdalii, de son bullehii olu bessiid ja bálkkui vulos. Ja de čanai stuora geađgái bátti válmmasin, ja gánga leai bálddas, mainna son lihkastahttá. Ja go son oaččui válmmasin, de son manai ruoššaid lusa ja dajai: «De mii dal vuolgit, dolat leat ein gávpogis, mon mannen oidnosis.»

Ja go sii manne dan báktelatnjii, de son dajai: «Juogo dii oaidnibehtet gávpoga9?» Sii dadje; «Oaidnit mii gale.» Geret dajai: «Dal galgabehtet viehkat hoahpus, dás lea alla luohkká, mon viegan dal nu olu go nagadan.» Ja go son bođii dan geađggi lusa, maid son leai válmmastan, de son dušše garccastii geađgái gitta ja gánggain fieraldahtii geađggi. Ja de álge njuikut nu hoahpus go leai máŧolaš, ja manjimuš árvidišgođii, ahte ii leat rievttes reaisu10, muhto ii nagadan caggat, iige háhppehan cuohppat bátti gaskat. Ja de sii manne visot dohko.

Geret vulggii iđedis geahččat got leai geavvan. Sii ledje jápmán eanas oassi, ja muhtun oassi leai dušše rámbin, muhto leai veháš heagga. Ja go sii oidne gerega, de sii garrude ja sávve oažžut gitta. Ja son oinnii, ahte eai sii beasa šat golgat gosage. Ja son fierahalai geđggiid nu ahte manne cuovkkasin visot. Ja dat bákti lea ruoksat velá dálnai, dego varran livččui.

Gieppošduoddara nama birra

Go sámit dihte ahte ruoššat leat lahka, ja sii ledje juo ovdal dahkan ovtta gorsii dakkár luovi guosai- [ja] beziiguin1, ja geđggiid nala bordán olu ja stuorráid, ja dakkár báhcahaga, mii lea nu geahpas dego bissu báhcahit. Ja sis ledje soapmásat olbmot sokčame ruoššaid, gos dat leat, ja gosa dat mannet, ja eai sii biestán iežaset oainnáhallat2. Ja de sámit oidnet, ahte de dál bohtet dohko gos sii leat orrume. Muhto sis leai dasa luovvi, gos leai sis ladni. Sii orro das lahka dan báikki. Ja go ruoššat bohte deidda báikkiide, de sii 152guđđe ovtta gávvilis noaiddes gerega, jur dakko gokko dihte boahtime.

Ja de ruoššat bohte ja gávdne dan gerega ja sii jerre: «Gos leat olbmot, go eai leat dás, vaikko leat goađitnai?» Geret ii vástidan ii maidege gullama dihte, maid sii hupmet. De sii álge fállat bálkká, jos son oahpista olbmuide. De son lohpidii oahpistit, ja de son vulggii oahpistit ja váccii dassá birra váriid, dassážii go álggii sevnnjodit. De son easka oahpistii dan gorsii, ja de dajai: «Dál galgabe[hte]t mannat dán gorsaráigge dassá go gávdnabe[hte]t olbmuid, muhto dii galgabe[hte]t atnit čuovgga ovddimuš, vái oaidnibehtet dan geainnu.»

Ja de sii vulge, ja manne gorsaráigge mohkkái, ja go bohte čoahkkái dasa, de dat, mat ledje gorssa nalde, de báhcahe, ja de ráđai vulos dat luovvi, daihe dat gohččojuvvo rihtán. Ja sii šadde riđá vuollái ja sorbmahuvve visot. Okta noaidi bázii bealleheggii, mii leai luođđa – ja njuollalabmu, mii leai ruovddis, veaikkis, lajus ja silbbas. Ja sii báhce nu olu, eaige ožžon heakka eret, muhto de bidje gáhkkora njuni ja báhče deinna. Ja de dat basttii, ja de dajai: «Visot dihten ja lapmon, muhto gáhkkora njuni in diehtán inge dádjadan.» Ja de son jearai: «Velgo lea Giebbo-viellja eallime?» Muhto son leai juo jápmán. Ja dat duottar oažžui nama das, Giebboduottar lea su namma velá dálnai. Sámit gulahalle visot, maid ruoššat hupme. Ja dat leat leamaš manjimuš ruoššat.

Muitalus Govavári birra

Veháš dutkamus, man dihte dat namma lea. Ja dat lea oaččuhuvvon diehtu.

Dáppe Duortnosgáttiin leat leamaš vuohččan beare sámit, ja sii ledje oahppameahttumat visot, eai sii máhttán čállit eaige čállagiid lohkat. Eaige dalle lean olu láddelaččatge, mat mahtte čállit.

Áigi golai, ja de bođii okta veháš oahppan olmmoš, ja su namma leai Kova. Ja son ilmmuhii, ahte son lea sáddejuvvon gonagasas deike,» ja dii galgabehtet leat gulolaččat munnje, ja máksit munnje skáhta visot olbmuin, mat jápmet ja dein mat riegádit, ja jos didjiide šaddá dárbu, gal mon veahkehan din.»

Ja sámit jáhkke ja dahke visot, maid Kova siđai. Ja go olbmot jápme, dalle son jugii báikki. Ja mánáin válddii veháš oasi, ja go 153jámii áhkká, de válddii viđát oasi. Ja go dievdu jámii, dalle son jugii alccasis njealját oasi. Ja go mánát riegáde, de válddii maiddá veháš oasi.

Ja son čuvodii sámiid geasset, ja go dálvi šattai, de manai son vulos. Ja son šattai rikkis, son válddii olu opmodaga sámis. Lullebealde Norgga ráji álggii son váldit daid omiid. Skáhttovuopmi leai su váldodoaimmahanbáiki.

Ja go leai dal fas jápmán ovtta dievddus áhkká giđđat, ja Kova gulai, de siđai son juohkit, vái sonnai oažžu oasis. Ja dat sápmelaš dajai, ahte «in mon velá juoge, ovdalgo mon oaččun čoahkkái visot dávviran, de mon easka juogán.» Ja go dálvi šattai, de son vulggii vulos ohcat dieđuid, iigo gávdno buoret láhka. Ja son oaččui diehtit, ahte dat lea behtolaš dat Kova.

Ja go son bođii ruoktot nuppiid sámiid lusa, de son muitalii, ahte dat lea fálskolaš. Ja sii árvaledje, got sii galget dahkat. Ja sii gávdne buoremus ráđi ahte harccastit murrii. Ja sii dan dahke, harccaste ja hávdádedje ovtta buolžža nala. Ja dat buolža lea gohčoduvvon Govabuolžan. Dan nama muitet velá dálášnai olbmot, mat leat dán jagi eallime j. 19081. Muhto dasa lea biddjon dál iežá namma. Skáhttobuolža lea su dáláš namma; deinna lea biddjojuvvon dat namma, go dat vuopmi lea Skáhttovuopmi. Ja Skáhttovuopmi lea ožžon dan nama das, go Kova orui Skáhttovuomis ja válddii skáhta sámiin, dan su oasi namma leai skáhtta. Ja Govavárri ja Govajávri ja Govamuotki2 leat ožžon nama seammá olbmos, Kovas, guhte orui dein báikkiin, čuvodii sámisiiddaid.

Ulddaid birra

Ja ulddat leat dakkár olbmot, mat orro eatnama vuolde ja bávttiid siste. Ja dat leat dan sogas, maid vuosttaš váhnemat1 leat bidjan eatnama vuollái. Ulddat leat nu imaš eallit, maid ii leat buorre diehtit, mat dat leat, ja gos dat leat álgán šaddat, leatgo olbmot vai eai – muhto dat leat goit datnai Áttáma2 mánát. Ja sii atnet bohccuid, ja sin bohccot leat olu čábbábut go sámiid bohccot. Ja ulddaid bohccot leat girjjagat ja jievjjat ja čuoivvagat ja gálbbenjunit ja juohkelágáš girjjagat.

Turi_154_155

Ja dat čájehit muhtumin sámiide, dakkár sámiide maidda liikojit. Ja addet dat maiddá, jos dahket dan, mii lea mearri. Dat galgá, 156go oaidná ulddaid ealu, de galgá geahččat nu, ahte ii láhpe čalmmis eret ovdal go beassá bálkestit stáli badjel, niibbi daihe vaikko áimmi. Ja go lea beassan bálkestit badjel, de oažžu visot deid maid badjel lea bálkestan dan stáli. Ja gii oažžu ulddain3 bohccuid, de dat šaddet ein seammá girjjagat. Ja geas lea dakkár girjjat eallu, de lávejit sámit gohčodit ulddaid eallun.

Ja eai ulddat liiko juohke olbmui, sii liikojit dakkárii, geas leat čáhppes vuovttat ja leat rehalaččat, ja máhttet humahallat nu ahte sii liikojit. Muhtun ulddat leat hui čeahpit juoigat4. Sámit gullet [dan] dávjá. Ja sii leat oahppan maiddá ulddain juoigama. Ja ulddat atnet sámi biktasiid, ja dat reainnidit bohccuid ja gilljot, ja beatnagat cillet, ja biellut skillet, muhto ii oidno ii miige. Ja jos nubbi nubbái dadjá: «gul, mii dat gullo!», de ii gullo ii miige. Ja muhtumin sámit gullet čierrume, ja dat maiddá lea dakkár, jos nubbái jienáda maidege, ahte son gullá maidege, de ii gula5 šat maidege. Muhto dat merke dan, ahte dat olbmot šaddet čierrut.

Muitalus dan birra, ahte go sámit leat golgame mehciin, ja lea arvi, de sii ohcet suoji geđggiid vuolde ja bávttiid vuolde ja bákteluoddanemiid vuolde ja siste. Ja de bohtet muhtumin hui čáppa stohpui, ja doppe lea hui olu golli ja silba ja biebmu, ja sii fállet dakkaviđe olbmui biepmu. Ja jos borrá, de ii beasa olggos, muhto guhte ii bora, de sii eai sáhte dan doallat, de sii dan hoigadit olggos. Ja beana maiddá gullá ulddaid, muhto ii muhtun olmmoš gula iige oainne ii goasge ii maidege, muhto beana dušše ciellá ja geahččá. Muhto ii leat goit nu vašis beana ulddaide go mánnelaččaide daihe girkovehkii.

Muitalus dan birra, go ulddat lonuhit sámiin mánáid

Ulda lea váralaš maid, son háliida lonuhit čáppa čáhppesvuovttat mánáid alccasis iežaset boares váhnemiiguin1, maid eai gille biebmat. Ja ulddaid boarrásat ellet guhká daihe boarisin. Ja dat dáhpáhuvvá, go sámit guođđilit máná okto goahtái, daihe olggos muorraoaksái daihe geađggi gurrii. Lea velá bahámus guođđit akto máná, go eai leat steampilsilbbat mánás gitta. Ja dan dihte sámit 157atnet silbbaid mánás gietkamis, ja iežá dakkár dinggaid. Bárdnemánás leat atnán niibbi gietkamis ja nieidamánás leat atnán áimmi ja gaskama ja guottahaga. Muhto go ii leat juoga, ja go mánná báhcá akto, de dat dalle lea bahá lonuhit beassat. Ja go son lea lonuhan, de lea mánás goit seammá hápmi, muhto de ii šatta, iige huma, nu got láve mánná šaddat, iige vácce iige leat seammá luondu mánás, go lea oami mánásnai2. Ja dat leat olu fasttibutnai, ja čalmmit leat fasttit. Muhto eai leat goit dakkárat, go lea ovdalis muitaluvvon, iežá go dat, maid ulddat leat lonuhan boares ulddain. Muhto dat mat leat lonuhuvvon mánát, dat gale šaddet ja hupmet seammá ládje go iežá olbmot, muhto leat goit veháš iežálágážat hámis ja luonddus. Ja ii ulda lonut3 čábbámus máná alddes, muhto son fal váldá čábbámus máná.

Muitalus dan birra, go ulddat orrot juohkesoarttat eatnamis

Ja jos olbmot soitet dahkat goađi sin orohaga nala, de sii ráfehuvvet, deinna go sii nohkket beaivet ja ihkku gohcet. Ja de sii leat bahá mielas, muhto eai juohke olbmui, muhto gohččot dat gale eret. Ja jos jeagada, de eai daga maidege, muhto jos ii jeagat, de sii eai atte ráfi nohkkat. Sii ráfehuhttet ihkku, muhto nu ahte ii olmmoš ipmir ii maidege, muhto ii oaččo ráfi nohkkat, eai boađe nahkárat, vaikko ii jur oainne maidege. Muhto gal dat niegus bohtet ja humahallet. Muhtun olbmo sii gohččot siivvut eret dakkár báikkis, gos lea sin orohat vuolde. Ja go sirdá eret, de lea hui ráfi. Muhto eai ulddat leat buorit juohke olbmui, eai sii muital eai maidege, ahte sii háliidit eret, dušše givssidit ja sorbmejit elliid, ja viimmat álget sorbmet olbmuidnai, jos eai ipmir eret vuolgit, ja jos velá bahui garrudit.

Ja ulddat leat velá dálnai seammá go iežá olbmot; sámit oidnet ein dávjá ja gullet dálnai. Ja ulddat leat hui čábbát, dat maid olbmot leat oaidnán. Bártnit leat oaidnán soames háve ulddanieidda, ja dat lea nu čáppat, ahte son háliidii beassat lagabui. Ja go son beasai lagabui, de son jurddašii: vare dat munnje! Ja de dat nieida jávkkai, ja de dat bárdni bázii akto, ja sutnje šattai ahkit. Ja son manai nuppi beaivve seammá báikái, ja de son gulai go 158ulddanieida juoiggadii, ja dat lea su mielas dego livččui seammá nieida. Ja son guldalii guhká dan čáppa juoigama, ii son lean ovdal gullan nu čáppa juoigama. Ja dat bárdni oahpai dan ulddanieiddas juoigama, ja oahpahii iežá sámiide juoigama. Ja gal dat leat iežánai sámit gullan ja oahppan juoigama. Ja soames sámit leat oahppan olu noaidegoansttaid ulddain.

Ja ulddat leat muhtumiidda nu buorit, ahte muitalit visot mii dal dáhpáhuvvá: jos dihtet bahás ášši1 šaddame, de dat muitalit ja veahkehit ja nevvot, got galgá dahkat. Ja dakkár olbmot de birgejit hui bures. Ja dat leat jur dat gievrras noaiddit, geaid ulddat veahkehit.

Ja ulddat dikšot boazogárjjinai nu ahte dat ii sorbmahuva. Muhto gal dasanai galgá máksit vearu. Dat vearromáksimuš lea dáinna lágiin: Dat addet soames báikái ruđa daihe juoidá, veaikki daihe messega daihe silbba, ja dat galgá dohko bálkestuvvot stuorjuvvii daihe čáhcái, dakkár báikái, gos ii oaččo oktage olmmoš. Ja dat galgá dadjat ulddaide: «Mon attán dán didjiide.» Ja sámit lávejit dálnai ein dávjá addit ulddaide juoidá. Muhtumin leikestit gáfe eatnamii ja muhtumin viinni ja dadjet: «Jugis donnai mu gáfes ja veahket mu ein.»

Gávdnojit dat háldit velá ádjagiinnai2, ja dein lea maiddá vuoibmi olu dahkat bahás ja bures, dat ádjagat, mat leat dego báhti, ja dat duldet, ja dat leat hui čietnjalat. Ja dein lea dálkkas maiddá.

Duoldi ádjaga birra, mii lea dego báhti

Son duoldá, ja das orrot rihccecubbot. Ja dakkár ádjagis leat gievrras háldit. Ja daid bálvalit maiddá sámit. Dakkár ádjagis1 lea dálkkas, gii diehtá, iige dárbbaš iežá go basadit ja máksit veháš juoidá. Muhto jos dakkár ádjaga suhttadit, de son lea hui bahá ráibmat daihe skibahit. Ja dakkár ádjagis ii soabale goasge juhkat čáži, iige atnit iežán go dálkkasin; dat háldit suhttet jos iežán adnojuvvo go dálkkasin2.

Okte leai okta sápmi golgame, ja son bođii dakkár ádjaga lusa ja álggii gáfe vuoššat, ja go duoldagođii bánno, de álggii huikkahit bánno siste. Ja son leikii eret dan čázi ja bijai fas dola nala, ja de dat álggii fas seammá ládje. Ja de son árvidii, ja de son jearai:

159«Manne don das leat, ja go don it atte ráfi munnje?» Ja de son dajai: «Mon lean hávdáduvvon dása, go lean goddojuvvon.» Ja de dat olmmoš logai daid lohkosiid, maid báhppa lohká jámehiidda. Ja de son oaččui ráfi, muhto dajai: «Ii galgga dákkár ádjagiin goasge váldit čázi, dat lea váralaš.»

Muhtumin leat roggan mánát dakkár ádjagiid, ja de lea badjánan dakkár rihccecubbohámot, ahte leai olbmo sturrosaš3, ja dat olmmoš ráimmahalai hui bahui. Muhto go leai dakkár, ahte máhcahii, de beassá gal dearvvasin fas, muhto son ferte máksit, oaffaruššo dan ádjagii.

Sáivajávri

lea okta imaš jávri dainna lágiin, go das lea muhtumin hui olu guolli, ja muhtumin ii leat ii oktage guolli, vaikko lea unna coages jávrráš.

Sáivvas leat olu guolit ja stuorrát ja buoiddit, muhto gii ii dieđe got dat galgá deid bivdit, de ii son oaččo ii ovttage, vaikko livččui ožžon nuohti sisa. Dat galgá sáivvas váruhit, ahte ii jama iige skoalage ii vehášge, ja jos nu lea sáhttán suohpput nuohti, de gale oažžu olu guliid. Hupmat maiddá galgá savkosii, vái gula eai maidege. De gal čuvvot nuohti gáddái.

Dat sáiva lea veháš imaš jávri, dan ii leat ožžon riekta sealvvi, mii dat lea jávrriid. Muhto dan dieđu leat ožžon belohahkii, ahte dat leat guokte jávrri badjálaga, ja beare ráiggit gaskkas dego reahpenráiggit. Ja guolit mannet daid ráiggiid vulos ja bajás.

Árahávddiid daihe čiegáid birra

Čiehká biddjojuvvo juvvii ja alla dievá nala. Ja dat biddjo muhtumin sániiguin nu, ahte eai oaččo váldit iežát go sogat. Ja jos iežát váldet, de ráimmahallet. Ja dan dihte eai duostta váldit čiegáid, vaikko dihtet gal gos dat leat. Boares sámit hupmet olu daid čiegáid 160birra, ahte dat leat eatnamis. Ja sin huma mielde lea gale nu, ahte sii dihte deid čiegáid sula gos dat leat. Ja hupme olu ahte das lea okta čiehká, ja dan báikkis lea maiddá čiehká. Ja hohke vuolgit váldit, muhto sii balle dein čiegáin, deinnago sii ledje ožžon dieđu soapmásiin, geat ledje váldán soames čiegás ruđaid, ahte váralaš dat lea váldit.

Dat lea dakkár, ahte gii gávdná dakkár čiegá, mas leat jápmán dat isidat ja árbbálaččat, de go rahpasa gievdneravda, ja álgá oažžugoahtit, de dat álgá baldalit. De rievdá dat gievdneravda, maid lea doallame vuovssá oaivin, ja go ii olmmoš luoitte, de rievdá stuora cuoppun, ja de fas rievdá gearpmašin, ja de rievdá vaikko makkárin. Muhtumin álgá buollit ruoná dollan, ja de viimmat boahtá ieš beargalat su hámiinis. Ja de galgá dadjat ná: «Don it dárbbaš daid, don birget go oaččut olbmuid sieluid helvehii, mana eret, sáhtán!» – nugo lea čállojuvvon rámmáhii. Ja de galgá sivdnidit golmma persovnna nammii: «Mon dáid dál válddán.» Ja de luhpet visot. Ja de son oažžu dan čiegá váldit ráfis. Muhto roahkkat dat galgá, gii daid dahká visot, mat leat ovdalis muitaluvvon.

Muhto dat, mat leat biddjojuvvon sániiguin, daid ii oaččo olggos muđui go lea stuora noaidi.

Daid ii dáidde jáhkkit oktage duohtan, ahte dat čiegát leat ollenge. Ja ii dát čállige riekta jáhkále, vaikko lea gullan olu váhnemiinnes ja olu iežáin, muhto son lea oaidnán ieš, go su áddjá válddii ruđaid, gosa leai čiehkan eatnamii bávtti vuollái, unna juovaš1 leai, gosa leai bidjan.

Ja okta čiehká leai sin humas daihe dieđus, ahte das galggalii olu ruhta; das ledje gávdnan olu smávva silbaruđaid dan geađgeguoras. Ja dat dovddai, ahte das leat olbmot orron, ja ahte dat geađgi leai biddjojuvvon. Ja dat leai hui stuoris, dakkár ahte ii lean moatti olbmo bidjamis. Muhto dat lohket boares sámit, ahte daid leat dološ ruoššačudit bidjan dasa, daid ruđaid ja silbbaid, maid leat rievidan sámiin. Ja dain báikkiin duoddariin gávdnojit dakkár njuolat, mat leat adnon dávgenjuollan. Ovtta lea dát čállinai gávdnan dakkár njuola.

161

Dan seammá geađggi birra lasi muitalus

Okta olmmoš vulggii dan geađggi lusa dan várás ahte son roggá dan geađggi vuollái ráiggi ja váldá dan čiegá eret. Ja go son bođii lahka, de šattai mierká, illá deaivvai ruoktot. Ja go firtii, de son vulggii fas dohko dan geađggi lusa ja galggai geahččalit ohcat dan čiegá. Ja go son bođii lahka, de son oaidná, go čohkaha dan geađggi nalde rievssat. Ja go son boahtá lagabui, de dat loddi šaddá stuorisin, ja šattai nu stuorisin go olmmoš. Ja de álggii sivvu ballat nu sakka, ahte fertii vuolgit ruoktot. Ja dan rájis ii leat son mannan dan geađggi lusa dainna1 jurdagiinna ahte váldit ruđaid. Eaige leat iežátge geahččalan roggat dan báikki, vaikko vissásii jáhkket ahte das leat ruđat.

Ja dát čálli dovdá dan olbmo, gii lea guovtte háve vuolgán dan čiegá roggat, ja dan namma lea A.N. Eira. Ja dat báiki gávdno nuorttabealde Nuorta-Ráissa, dat gohčoduvvo Fávrrosordan2. Dan dihte eatnamiid namat [leat dakkárat go dain] gávdnojit3 geasseoroha[ga]t [ja] lea hui čáppat ja rássái. Ja johtolat4 lea hui alla duoddarat, maid badjel johtet giđđat ja čakčat. Ja dan geasseorohagas maiddá gávdno okta stuora geađgi, man namma lea Onnegeađgi. Ja das leat állit mánga. Ja daid álliid vuolde atnet sii gálvvuid. Ja go sii giđđat vuohččán bohtet dan Onnegeađggi lusa, de sii buorástallet ja humahallet dego nuppi olbmo, ja jugástallet viinni ja njorrestit veháš eatnamii, ja dadjet: «Dále dutnjenai, jugis donnai veháš.»

Mihcamárija birra

Mihcamárija leat olu goansttat. Okta goansta lea, go nieida háliida diehtit gii lea su irgi, de galgá mannat mihcamárija1 dakkár čáhcegeađggi nala, man birra lea álo čáhci ja lea álo goikkis2. (Ja dat lea stuora johkačáhcegeađgi seammá buorre dasa.) li galgga mannat goasge čáhci badjel. Ja de čohkkát dan nalde das[sá]go boahtá bardni nieidda lusa ja nieida bártni lusa. Ja jos dat addá 162maidege, de ii galgga váldit. Gal dat addá muhtumin niibbinai, ja jos dan váldá, de dat galgá goddit3 niibbiin, go náitaleaba. Muhto ii galgga váldit dalle go son fállá. Ja dat4 seammá ládje čájehuvvo bárdnáinai.

Ja mihcamárija lávejit lohkat oidnot ruoná dola árahávddiid nalde daihe ruhtačiegáid nalde.

Turi_162

Boken er utgitt av Nasjonalbiblioteket

Last ned

Last ned hele boken til mobil/nettbrett i .epub-format eller som .mobi.
Du kan også skrive ut boken som .pdf eller html.

Om Muitalus sámiid birra

Muitalus sámiid birra kom ut i 1910 og er den første boken som ble skrevet og utgitt på samisk. Den ble utgitt som en parallellutgave med dansk oversettelse (En bog om lappernes liv) utført av den danske folkelivsforskeren Emilie Demant Hatt, som også hadde inspirert Turi til å skrive boken.

I boken forteller Johan Turi om reindriftsamenes liv på begynnelsen av 1900-tallet, og han håpet at boken ville få myndighetene til å endre sin strenge politikk overfor samene.

Turi har selv tegnet alle illustrasjonene til boken.

Boken er blitt oversatt til en rekke språk, men først i 2011 kom en norsk versjon (med tittel Min bok om samene).

Les mer..

Om Johan Turi

Den samiske reineieren og forfatteren Johan Turi regnes for å være den første samiske forfatteren. I 1910 ga han ut Muitalus sámiid birra, hvor han forteller om samenes situasjon.

Les mer..

Faksimiler

For denne boken finnes det også faksimiler tilgjengelig:

Del boken

Tips dine venner om denne boken!

Del på Twitter
Del på Facebook

Gå ikke glipp av ett eneste ord.

Fyll ut e-posten din under så vi kan varsle deg når nye verk publiseres.