GUOVDAGEAIDNU

181

Dat dáhpáhus mii gohččui¹ Guovdageainnu villen, mii lea dáhpáhuvvan dan jagi 1852.

L.L. Laestadius leai okta báhppa, mii leai sárdnideaddji, ja son leai hui garas ja giivvis ja láhjálaš ja váikkuheaddji. Muhto ii sus lean Bassi Heagga², ovdal go oaččui ovtta sáminieidda bakte. Ja ieš son logai čállagiid, ja oaččui čielgasa gokko lea geaidnu albmái daihe agálaš eallima árbmui³. Ja son sárdnidii garrasit ja viššalit. Muhto son sárdnidii garrasit lága ja duomu ja evangiljjoma, ja sárdnidii nu go čállagis čuožžu, ahte soahtat⁴ guovtteávjjot mihkiin. Ja jos ii geahča dárkilit, čuhppetgo goappašat ávjjut ovtta ládje daihe jur dan meare go galgá, de lea váralaš. Ja Laestadius lea dego livččui atnán ovtta áiggi nuppi beale ávjju bastileabbun, deinnago okte šattai stuora segohus su sártniid sivas, deinnago son sárdnidii liiggás garra lága ja duomu. Ja go ledje olu olbmot čoahkkanan mángga searvegottis, ja son sárdnidii ja váikkuhii álo gohccámuššii⁵.

Ja go son leai akto sárdnideaddjin, de son ii ollen deid juohke sajis neavvut ja oahpahit. Ja de muhtun oassi, mat ledje boahtán Guovdageainnus, de sii manne ruoktot fas Guovdageidnui. Ja go sii ledje dal moriidan suttunahkáris, ja sidjiide leai sárdniduvvon láhka ja evangiljjon, muhto lea degolivččui láhka eanet sárdniduvvon, deinnago daidda olbmuide badjánii oaivái lága giivvisvuohta. Sii ledje hui hárdásat, ja sis leai váimmu ášši⁶ risttalašvuohta. Ja sii álge sárdnidit ieža, ja dan seammá garra lága giivvisvuođas, mainna ledje gohccán. Muhto go Laestadius ii ollen dohko deid oahpahit ja láidet, dego dan máná mii lea ein goase juolggeheapmin, de sii šadde ieža álgit suhkat ja de sii gal manne 182jur vearro geidnui. Dat leage daddjon⁷, ahte gii galgá girdit ovdalgo soajit guddet, de dat gahččá báikaráigái. Dat lea geavvan dalle deidda nu, ja dat gale geavvá vel dálnai seammá ládje heakkalaš áššiin⁸, ja seammá vel lunddolašnai áššiin⁸.

Muitalus daid birra, mat manne Guovdageidnui, go ledje šaddan risttahassan Laestadiusa sániin¹

Sis seahkanii jierbmi, ja sii álge áđđestallat Laestadiusa. Sii sárdnidedje ja dubmejedje deid visot, mat eai álgán čuovvut sin. Ja dat šattai unna jovkkoš juo. Ja sii álge garraseappot ein mannjil. Ja sii álge nu hárdásit, ahte heite siiddaideaset ja álge mannat nuppiid siiddaid mielde ja sárdnidedje deid maid ledje gullan Laestadiusa sárdnideame. Muhto eai sii muitán iežá go dubmet helvehii visot, mat eai sin čuovvulan ja álgán sárdnidit seammá ládje go siinai. Ja go sii ožžo ein eanet veaga, de šadde sii ein garraseapput, ja sis seahkanii eanet ein jierbmi. Ja sii álge vuortnuhit garrasit olbmuid sin čuovvut. Ja go eai ožžon deinna ahte dubmeje, de sii álge cábmit ja dubmeje helvehii ja garrude ja čolge deid, geat eai álgán.

Ja go leai ein soames áiggi, go šadde ein dakkárin, ahte juohkehaš rámidii ahte «mon lean alit go don». Ja nubbi dajai: «Mon lean vel alit», ja nubbi dajai: «Mon lean nu allat dego Ipmil.» Goalmmát dajai: «Mon lean vel alit go Ipmil.» Ja sii dadje ahte sii galget vuoitit olles máilmmi: «Jos eat muđui vuoitte, de mii soahttát, ja mii vuoitit vissásii olles máilmmi.»

Ja dat uhkidedje juo álgit soahtái, muhto eai olbmot jáhkkán. Muhto sámit gal balle, geat oidne ahte dat risseje deid, geat eai álgán sin čuovvut. Ja šadde dat gal manjožassii juo dakkárat, ahte soapmásat ferteje lohpidit vuostemiela sin jáhkkui, vái heitet rissemis. Ja de galggai álgit dubmet ja garrudit deid surohemiid, mat eai čuovo sin dáhtu mielde.

Ja sii ledje olu jagiid dakkár mierkká siste, ja sii ožžo eanet ja eanet joavkku. Ja de sin oaivvit² šadde ein stuorit mierkká sisa, nunai olu ahte álge bievvalvirggi oamastit alccaseaset. Ja dat seavdnjatvuođa bargu šattai sis doaimmahuvvot, go leai láhka badjánan oaivái. Ja sii álge hearráid vuohččan goddit. Ja dat šattai viimmat 183jur duohta soahti. Muhto dakkár sámit ledje, mat álge soahtat vuostá.

Dat leai girkogili namma Guovdageaidnu, man álge boaldit, ja goddit olbmuid. Boalvára ja leansmánni sii gal juo háhppehe goddit. Ja de beasai soames sápmi vuolgit nuppi unna gilážii, man namma leai Ávži. Ja dat álge čoaggit olbmuid sámisiiddain mat ledje lahka. Ja go ožžo veháš veaga, de vulge dakkaviđe visot, nissonat maiddá. Ja ihkku sii vudje dan mátkki. Ja dan gal ipmirda juohkehaš, ahte ii sisge lean hávski dalle vuodjit girkogillái. Ja sii bohte iđedis go leai jur čuvggodeame. Ja sii čatne herggiid olggobeallái áiddi. Ja soappit sis ledje soahtebierggasin.

Ja sii ledje unnit joavku, muhto eai sii ballan iežás go dan boalvára bissus³, jos dan leat gávdnan. Ja sii ledjege gávdnan, muhto dat ii áktán⁴, muhto mannat ferte juogo gottáhallá vai ii. Muhto dat leai jearramušas, guđet dustet ovdii vuolgit. Ja de vulggiiga guokte gievrramus ja stuorimus olbmo. Daid olbmuid namma leai nuppi O.O. Thuuri, ja nuppi namma leai Juffu.

Ja go sii bohte oidnosii, de áice sin fávttat, ja de čuorvugohte: «Diele soahteveahka boahtá, vulgot ovddal, gal mii vuoitit!» Ja sii vulge viehkat ja čurvo nu allagit⁵ go leai jietna geasge. Ja go bohte ovddal, de álge šluppohiiguin cábmit. Ja de oidnet dat čielga olbmot, ahte buoremus lea álgit heakkas várjalit. Ja de álge siinai šluppohiiguin soahtat. Ja de sii cábme dego návddiid.

Ja sii oidne ahte bures sii birgejit, muhto de báhče O.O. Thuuri, muhto eai suige lean hávllat muhto dušše ruvttat. Son logai dušše čáhpodan dorkka dakko. Mon lean gullan sus iežastis mángga geardde, mon lean su bárdni, ja son lea daid muitalan mángga lohkameahttun gearddi, visot dáid dáhpáhusaid. Ja dat soahti leai dievas soahti. Sii cábme dušše galmmas, ja nuppit gurpe gitta dađemielde.

Ja go ledje geargan dan soađis, ja čatnan gitta, de vulge sii hoahpus viehkat geahččat, velgo lea báhppa eallime. Ja go sii bohte báhpa gárdimii, de oidne ahte láset leat cuvkojuvvon ja juohke láse ovddas fávttat, ja vuolahasat čohkkejuvvon juo olu. Ja go O. Thuuri bođii, de son čurvii alla jienain, nugo sus leaige dakkár jietna dego unna bajánaš – dat gal surgehiige, go fáhkkestaga čurvii. Son čurvii: «Velgo lea báhppa eallime?» Sii vástide: «Eallime lea, muhto dat lea gitta.» Ja de son čergii vel garraseappot ahte: «Luitet, ja dan hoahpuin, luovos, jos buori sihtabehtet!» Ja de sii luite. Ja son ieš viegai juohke báikki birra geahcččame, lea go varra 184gokkoge. Ja go báhppa beasai luovos, de son viegai Thuuri čeabehii ja čierui alla jienain, ja giittii go bođii su beastit heggii.

Ja de sii dalle ledje vuoitán. (Gal dan soađis lea okta villeheagga časkon⁶ jámas dan soađi áiggi, muhto dan ii láhka atnán sivvan.) Ja de sii vuolggahe Norgii deid čanaduvvon olbmuid. Ja de šadde lágat Norggas Álaheajus daihe Bossogohpis, ja biste olles dálvvi juohke beaivvi. Ja soapmásat dein villeheakkain vulge báhtarussii duoddarii olles siiddain go oidne, eai sii leange nu vuoimmálaččat go sii doivo. Ja de bođii ruvnna olbmuin mearri ahte váldit visot gitta. Ja sii vulge ja vižže visot dan siidda ja jođihe ruoktot. Ja daid sin ealuid vuvde ruvnna olbmot ávesuvnnas⁷. Ja deid čáppa bohccuid leat oastán olu deikenai, Čohkkiras sámitnai.

Ja go ožžo visot čielggasin áššiid⁸ stuora dutkama čađa, de dubmejuvvoje muhtumat guhkes fángavuhtii, 12 jahkái ja 6 jahkái. Ja guovttis steavliduvvoje, nugo ledje guokte iežanai sorbmen, leansmánni ja gávpeolbmá. Heagga heakkas, bátni bánis. Ja dat šadde muhtumat stuora oahppan olmmájin⁹, soamis leai dakkár, ahte lea jorgalan dárogielas sámegillii olu girjjiid, ja leai oahpa sivas dohkket báhppan. Muhto go leai dahkan nu stuora rihkkosa, ahte ii láhka sáhttán addit. Ja dat báhppa, mii leai leamaš heakkaheađis, son ii lohpidan ollenge. Ja son leai juo dalle bismán beassan, ja deinna leai sus dasa stuora váldi caggat lága mielde, ja son álkit vuittii dan ášši nu got son siđai.

Lasi muitalus, got Guovdageainnu hearrát eai nagadan vásttostit daid jallas sámiid, mat sin cábme ja manjožassii godde

Dat leai dainna lágiin, go dat leai leamaš juo mánga jagi dain villiin dat seammá uhkádusat, ahte sii galget vuoitit olles máilmmi, ja hearrát dihte, ahte dat ii dáhpáhuva goasge, ahte sii vuitet maidege iežá go soames jallamus sámi nugo geavaige, goit nu ahte sii ledje váralaččat. Muhto dan eai jáhkkán Guovdageainnu hearrát, ahte dat álget nu garrasit ja stuora vašiin sin nala. Jos sii dan livččo jáhkkán, de livččo sii válmmastan soahtebiergasiid ja vaikko soames soahteolbmo, mainna ledje duššadit olles veaga, muhto go eai sii jáhkkán, eai vehášge dan nu got dat leai. Ja go sii gulle ahte dat 185leat álgán dal soađi vuimmiin, ja sidjiide daddjojuvvui, ahte álgit ohcat ráđiid, muhto sii vástide, ahte dat lea gullon ovdalnai iige dat leat šaddan datge bahábun daihe váralaččabun. Ja eahpejáhkku dat leage dat, mii dahká olu áššiid¹ nuppos.

Ja go dat villet bohte girkogillái, namalassii Guovdageidnui, de sii álge garrasit vuortnuhit visot juohkehačča, ja hearráid velá garraseappot. Sii deid cábme nu garrasit dego suolabeatnagiid. Ja Rude-rohki viegahe loktii ja čuggeje niibbiin hárdui², ja godde dohko³. Ja varra golggai čađa loktaláhtti vulos. Ja de easka bullehe olles gárdima. Ja dan nuppi, maid sii maid godde ja bolde! Ja dainna lágiin sii dahke daid ahkidis bargguid. Ja báhpa sii biinnidedje nu surgadit, ahte ii sáhte muitalit. Dat čatne gitta, ja cábme nu garrasit ahte heagga manai muhtumin.

Ja go dat villeheakkat bohte fángavuođas ruoktot, de sii ledje jur geafit, ii sis lean oktage boazu. De sii ferteje álgit bálvalit nuppiid sámiid – vaikko sii ledje goase vajáldahttán sámi bargguid, muhto ii lean goit iežá dorvu go álgit bargat fas seammá bargguid, masa ledje nuorran oahppan. Daid sii goit farggamusat muitáje. Ja sin sogat ábuhe maid, adde veháš maidnai, biktasiid ja biepmu, dassá go sii álge bargat ja dienidit opmodaga. Ja sii náitale maid soapmásat.

Dat báhppa šattai nu ustit Thuurii, ahte siđai bidjat su bárdnásis ristáhččin. Ja dat bijai, ja dat lea dán čálli ristáhčči leamaš, dat báhppa Foslet namalassii.

Boken er utgitt av Nasjonalbiblioteket

Last ned

Last ned hele boken til mobil/nettbrett i .epub-format eller som .mobi.
Du kan også skrive ut boken som .pdf eller html.